Turul saadaolevad veljed saab materjali järgi liigitada teras- ja valuvelgedeks, millest igaühel on oma eelised ja puudused.
Terasrataste peamine eelis on nende lihtne tootmisprotsess (tavaliselt hõlmab valamist) ja suhteliselt madal hind; neil on ka suurepärane vastupidavus metalli väsimusele,{0}}mis on põhimõtteliselt taskukohasuse ja vastupidavuse kombinatsioon. Terasratastel on aga märkimisväärseid puudusi: need on väheatraktiivsed (esteetiliselt vähe või üldse mitte), rasked (teras on oluliselt tihedam kui alumiiniumsulam), neil on kõrge inertsiaalne takistus, nad hajutavad halvasti soojust ja on väga roostetundlikud. Valuveljed lahendavad need probleemid tõhusalt; need on kergemad, pakuvad väiksemat inertsiaalset takistust ja on valmistatud suure täpsusega, mille tulemuseks on minimaalne deformatsioon suurel -kiirusel pöörlemisel. Need omadused parandavad sirge{5}}sõidu jõudlust ja vähendavad rehvi veeretakistust, vähendades seeläbi kütusekulu. Lisaks juhivad legeermaterjalid soojust umbes kolm korda tõhusamalt kui teras, pakkudes paremat soojuse hajumist, mis on kasulik sõiduki pidurisüsteemile, vähendades rehvide ja pidurite kuumenemist. Enamik tehases-paigaldatud valuvelgi on valmistatud alumiiniumsulamist, kuigi paljud järelturu veljed sisaldavad spetsiifiliste jõudluse või esteetiliste nõuete täitmiseks selliseid elemente nagu kroom või titaan. Valuveljed on aga tunduvalt kallimad kui terasveljed; järelikult leidub alg--tase- ja kesk{11}}sõidukite{11}}baasmudelitel sageli terasveljed, samas kui valuveljed on standardvarustuses kõrgemate{12}}kaubadetailide puhul.
